| Kuulutus: | Sina ja mina seisame täna samade valikute ees. Me kas raiskame kogu oma elu et armastada ja hankida enesele ikka rohkem selle maailma asju. Asju, mis on surnud ega armasta meid vastu. Või otsime me Jumala palet ja osadust Temaga. Tema on see, kes mõistab meid rohkem kui keegi muu. Armastab meid rohkem kui kõik meie kokkukuhjatud asjade hunnikud ja tahab hoolitseda meie eest igavesti!
Eestimaa ei pea maailmavaimust pimestatuna jooksma vastu oma järjekordsele karistusele. Kui me end Jumala ette alandame, palvetame ja otsime Tema palet, pöördudes oma kurjadelt teedelt ja oma kurjadest tegudest, siis Jumal kuuleb, andestab ja säästab meie maa.
“Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks. Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja. Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk. Jah, Issanda suu on kõnelnud.”
“Sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulanud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis ei olnud mulle meelepärane” (Js.1:18-20; 65:12)
Needkirjakohad peaksid kõigile mõjuma kainestavalt. Kahjuks pole meie eelkäijad seda aga kunagi tõsiselt võtnud. Piibel ütleb: ”Tõesti, Issand Jumal ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile.” (Am.3:7)
Veel 70 aastat tagasi liikus meie rahva keskel Jumala prohvet, keda meie esivanemad kuulasid ja vaatasid kui hullumeelset. Tema nimi oli Karl Reits ja tema taevast antud prohvetisõnumist kirjutas 1933.a.16.oktoobri Päevaleht,
”Kuuluta rahvale, sest rahvas on kuri ja jumalakartmatu, et on viimane aeg ning rahvas peab end Jumalaga aegsasti ära lepitama, enne kui rahu maa pealt ära võetakse. … Õelusemeri on uppujaid täis, mine suurele turule ja laadaplatsile, sinna tuleb igast linna kandist rahvast kokku. Räägi seal, mida prohvetite läbi on kuulutatud ja mida Jumal maailma lõpetusel hakkab tõeks tegema.”
“Häda tuleb! Parandage meelt, otsige Jumalat, lugege Tema sõna!” kuulutas prohvet Reits eesti rahvale üksteist pikka aastat järjest.
Ta visati välja vabariigi suurimatest kirikutest ja palvelatest. Turuplatsidel järgis teda sajatamine ja rahvas pidas teda valeprohvetiks. Tema kohta lausuti: ”Niisugused tuleks maa pealt ära kaotada!” Reitsil tuli istuda ühe kuu jooksul arestimajas kaksteist ja pool ööpäeva.
Ise ta kirjutas:
”Ilmalike inimeste ja valgustamata paganate poolt vanglas leidsin ma arusaamist. Nad ütlesid mulle poolehoidu avaldades: ”Meie oleme süüdlased ja peame kinni istuma, aga temal pole ju mingit süüd! Jumala Sõna kuulutamine on ju lubatud!” Niisugust tagakiusamist on kergem kannatada kui vaimu poolest pimedaks jäänud usklike tagakiusamist.” (A.KirjamägiLk.18)
“Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus?” (Matteuse 6:23)
Prohvet külastas korduvalt ka president Pätsi ja palus kuulutada välja üleriigilised palve ja anumise päevad Jumalalt armu ja halastuse palumiseks. Päts nimetas Reitsi lollakaks ja lubas talle anda eluaegse pensioni, kui ta loobub rahva hirmutamisest. Kindral Laidoner ei arvanud heaks Karl Reitsi üldse kuulata, vaid laskis ta iga kord vahi alla võtta ja kord isegi kumminuia kasutada.
Eestlaste vaimne valvsus oli uinumas. Saatan kasutas efektiivselt eesti riigijuhtide jumalatust jakehtestas ka kirikutes religioosse maffia, kes ei tundnud ära Elava Jumala häält. Hariduse, kultuuri ja rahvusetunde ülehindmine kulmineerusid. Palju kiidukõnesid, kirjutisi, ülistusi, hooplemisi, riigimeeste ja vabadussõja juhtide arvel. Neile pühendati ikka rohkem aktusi, raamatuid jaausambaid. Tänusõnad Jumalale muutusid pidudel, koosolekutel, koolides ja parlamendis aga järjest harvemaks.
Pastor Karl Kaups, kes kuulus okupatsioonieelsesse volikogusse, kirjutab: ”Kui mõnelt poolt soovitati mõningatesse tähtsatesse (riiklikesse) aktidesse võtta ka Jumala nimi, siis vastati sellele väga tähtsate isikute poolt mõnitavalt.” (Karl Kaups lk.143)
Inimesed uskusid, et armulaual saab patud andeks ja armust usu läbi õndsaks – elada aga võib nii, kuidas rahakott kannatab. Kiriklikud tähtpäevad – pulmad, ristimised, leerid ja matused, olid muutunud suurteks jooma- ja tantsutrallideks. Neid, kes seda hukka mõistsid, peeti lahkusulisteks või imelikeks.
Karl Reits kirjutas: ”Meie aja kristusevastased vaimulikud salgavad Kristuse lunastustöö avalikult rahva ees ära ja teotavad Tema Püha nime paganate seas oma kõlvatu eluga, nõnda nagu on kirjutatud:”Pilgatakse ju Jumala nime teie pärast paganate seas.” (Roomlastele 2:2)
Hoiatusi, nagu “Häda tuleb! Armuaeg astub viimaseid samme, karistused seisavad ukse ees!” peeti naeruväärseks Teise Maailmasõja puhkemine kinnitas, et ennustatu hakkas täituma. Pinge tõus jakahurikõmina lähenemine oli märk saabuvast kohtutunnist. 1941.a. esimestel juunipäevadel juhtus meie suurima sõnaprohveti Reitsi viimane ime!
Sõnagi vene keelt oskamata, hakkas ta omavangistajatele selles keeles Jumala kohut kuulutama, mille lõpetas sõnadega: ”Minu väärtusetu ihuga võite te teha, mida tahate, aga mu hing läheb Jumala juurde igavesse rõõmusse!” (A.Kirjamägi lk.39)
Mõrvatud Reitsi taskust leitijärgmise sisuga kiri:
“Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta.
See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.
Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära.
Sest, mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat.
Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvas satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi. Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse.
Eesti rahvas paisatakse laiali seni kuni saab ära kaotatud.
Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast:
”Paluge Jehoova Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!” (A. Kirjamägi lk.40 )
See oli Karl Reitsi viimane kiri.
28. sept.1939.a. allutati Eesti Vabariik venelaste tahtele. Ultimaatumiga ähvardades toodi Eestisse kuni XXXXX000 punasoldatit. 1940 a. juulis kinnitas president Päts isiklikult ametisse uue venemeelse valitsuse. Pärast seda ta vangistati ja küüditati Siberisse. Algas esimese Eesti Vabariigi minevik.
Järgnesid vangistamised, konfiskeerimised, surmamõistmised, tapmised, põletamised. 1941. aastaks oli Siberi küladesse ja steppidesse küüditatud rohkem kui 10.000 eestlast. Oskustöölised ja sõjaväeteenistuseks kõlblikud mehed viidi sundkorras vene orjalaagritesse või punaarmeesse.
Vahepeal alanud sõja vaekausid kaalusid kohale sakslased. Jälle tapmised, vangistamised ja sundkorras sõjaväeteenistus, kuni sai täiska see aeg ja 1944. aastal tagasitulnud, algavas võidujoovastuses venekommunistid taastasid oma 2 ja pool aegakestnud sundseadused ja terrori. Pikad teekonnad jääkülmades loomavagunites Siberi poole jätkusid. Mitmed haigustest ja hirmust hullunud inimesed võtsid neis vagunites endalt elu või püüdsid põgeneda. 1949.a. küüditamiselaine alla jäänud vanim eestlanna oli 95.aastane Maria Räägel Abja vallast. Noorim Siberisse saadetu oli kolmepäevane Anne Hiiumaalt. Väike eesti beebi pidas Moskva eksperimentidele vastu aasta ja 1 kuu.( EPL)
Prohvet Karl Reitsi lollakaks nimetanud president Päts suri 18. jaan.1956.a. Kalinini linna hullumajas. (EE) Kindral Laidonerist sai vang number 11 ja tema haudon kuskil Vladimiri kalmistul Siberis. (Arno Altoja). Hirm venelaste ees sundis kodumaalt lahkuma kuni 80.000 eestlast.
Sellega oli iga sõna prohvet Karl Reitsi kuulutusest täitunud ja prohveteeringu lõpuosa sõltub juba tänapäeva eestlastesüdamehoiakust. Ligi viiskümmend aastat halastamatut kommunistlikku ajuloputust ei toonud eestlasi Jumalale lähemale.
Nägemata suurt pilti pannakse tänaseni kõik rahvuse peale tulnud kohutavad karistused ekslikultkas venelaste, sakslaste või teistejulmuse arvele. Kas õpib eesti rahvas ja tema juhid seekordsel iseseisvusajal tundma neid tõelisi põhjusi, mis on toonud meieesivanematele ja toovad ka meile, kui me meelt ei paranda, nii kohutavaid kannatusi? Või valime me jällegi õnnistuse asemel hukatuse?
Issand ütleb: ”Teine kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda ehitatakse ja istutatakse: aga kui ta teeb kurja minu silmis ega kuula mu häält, siis ma kahtsen head, mida ma lubasin talle teha.” (Jr.18:9-10)”
Kas peab Jumal kahetsema meile ilma ühegi veretilgata, teist korda antud vabaduse pärast?
Ärge eksige : Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.” (Gal.6:8)
“Pöördugu seepärast igaüks oma kurjalt teelt ja parandagu oma viise ja tegusid!” (Jr.18:11)
“Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim.” (Hs.18:31)
“Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”
Temas on meil lunastus ja pattude andeksandmine.(vt. Rm.6:23) Tema onmaailma valgus ja igaveneelu! (Jh.8:12;6:48)
Me kas ehitame oma südamesse tänualtari Kristusele ja läheme mööda Tema poolt näidatud tõeteed, või valime needuse, mis lõpeb katastroofiga igavikus.
Hoiatavad noodid ja sõnumid Eesti Vabariigile!
Jumal kutsub täna tunnistajaiks meie vastu taeva ja maa :
“Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!” (5Ms.30:12) |
